SÄÄSK HOIATAB LEHMA HUNDI EEST (Saarde, muistend)
RÕÕMSAD LEHMAD,LEHMAD VÕITSID
Sääsk hoiatab lehma hundi eest (Saarde)
Kord läinud hunt kavala nõuga lehmakarja juurde, valinud kõige rammusama ja noorema lehma karja seast välja ning kutsunud omale pulmatalitajaks. Lehm olnud kohe valmis minema. Sääsk istunud lehma sarve pääl, kuulanud seda kõnet ja sosistanud kõrva sisse: "Lähed ikka küll pulma roaks." Lehmale löönud nagu südamesse ja ta ei läinud hundiga kaasa. Hunt katsunud siis veel teise ja kolmanda lehmaga õnne, kuid ikka üks ja sama palk: ei läinud teine ega kolmas lehm hundile ligi. Kõigile oli sääsk selgeks teinud, et hundil vaja lehma pulmaroaks. Hundil olnud kavalusi küllalt veel kõrva taga. Et kui meelitades ei saa, tuleb jõuga võtta. Aga arvanud, et lehma ei jõua üksi metsa tassida. Sellepärast valinud karja hulgast noore ilusa mullika ja asunud selle kallale. Kui hunt parajaste lehmamullika kallale oli asunud, röögatanud lehmad kõik korraga nagu ühest suust ja jooksnud seltsis tuhatnelja kui viiskümmend meest hundile kallale. Kes saanud, see tõuganud hunti sarvedega, mõned surunud jalgadega, üks ühte ja teine teist moodi, suure vihaga. Suure vaevaga pääsenud hunt ärritatud ja marru läinud lehmade käest metsa, kuid ilma sabata ja kolme jalaga. Ka lehmamullikas pääsis ära, ehk küll mõnede riimustustega, mis hundiga võideldes saadud. Lehmad "süatasid" (tõotasid), et nad edespidi ega iialgi hunti enam karja juurde ei lase. Sellest ajast olla hundid Saarde metsanurgast peaaegu kadunud. Ainult harva näeb või kuuleb mõnd "läbireisijat" veel, kuid see Saardes palju ei peata, sest Saardes on tigedad ja kurjad lehmad, kes hundiga nalja ei heida. ERA II 134, 194/6 (6) Saarde - J. P. Sõggel < Märt Päärson (1936). - Mtº 281 A - 2 t
Kord läinud hunt kavala nõuga lehmakarja juurde, valinud kõige rammusama ja noorema lehma karja seast välja ning kutsunud omale pulmatalitajaks. Lehm olnud kohe valmis minema. Sääsk istunud lehma sarve pääl, kuulanud seda kõnet ja sosistanud kõrva sisse: "Lähed ikka küll pulma roaks." Lehmale löönud nagu südamesse ja ta ei läinud hundiga kaasa. Hunt katsunud siis veel teise ja kolmanda lehmaga õnne, kuid ikka üks ja sama palk: ei läinud teine ega kolmas lehm hundile ligi. Kõigile oli sääsk selgeks teinud, et hundil vaja lehma pulmaroaks. Hundil olnud kavalusi küllalt veel kõrva taga. Et kui meelitades ei saa, tuleb jõuga võtta. Aga arvanud, et lehma ei jõua üksi metsa tassida. Sellepärast valinud karja hulgast noore ilusa mullika ja asunud selle kallale. Kui hunt parajaste lehmamullika kallale oli asunud, röögatanud lehmad kõik korraga nagu ühest suust ja jooksnud seltsis tuhatnelja kui viiskümmend meest hundile kallale. Kes saanud, see tõuganud hunti sarvedega, mõned surunud jalgadega, üks ühte ja teine teist moodi, suure vihaga. Suure vaevaga pääsenud hunt ärritatud ja marru läinud lehmade käest metsa, kuid ilma sabata ja kolme jalaga. Ka lehmamullikas pääsis ära, ehk küll mõnede riimustustega, mis hundiga võideldes saadud. Lehmad "süatasid" (tõotasid), et nad edespidi ega iialgi hunti enam karja juurde ei lase. Sellest ajast olla hundid Saarde metsanurgast peaaegu kadunud. Ainult harva näeb või kuuleb mõnd "läbireisijat" veel, kuid see Saardes palju ei peata, sest Saardes on tigedad ja kurjad lehmad, kes hundiga nalja ei heida. ERA II 134, 194/6 (6) Saarde - J. P. Sõggel < Märt Päärson (1936). - Mtº 281 A - 2 t
HUNDID KUTSUVAD LEHMA PULMA.
Loading...
Loading...
HUNT KUTSUB LEHMA PULMA.Loading...
Loading...
SÄÄSK LEHMA KÕRVA PEAL
LEHMAL ON SÄÄSK KÕRVA PEAL.
HUNT LEHMAGA PULMI TEHA
3 LEHMA, LEHMAVASIKAS SÖÖB MURU.
HUNT LÄKS LEHMADE JUURDE.
HUNT LÄKS VASIKALE KALLALE