Elava pärandi nupukesed

Vaimne kultuuripärand ehk elav pärand tähendab selliseid põlvest põlve edasi antud teadmisi, oskusi, kombeid ja tavasid, mis on kogukondadele omased ja olulised ka praegusel ajal.

2023. a täitus 20 aastat UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni vastu võtmisest.
Konventsiooni eesmärkideks on kaitsta vaimset kultuuripärandit; tagada austus kogukondade, rühmade ja üksikisikute vaimse kultuuripärandi vastu; tõsta kohalikul, riigi ja rahvusvahelisel tasandil teadlikkust vaimse kultuuripärandi olulisusest ning pakkuda rahvusvahelist koostööd ja abi. Vaimse kultuuripärandi kaitse tähendabki eelkõige selle elujõulisuse eest hea seismist – elujõuline vaimne pärand on väärtustatud ja oluline asjaomase kogukonna jaoks. Eelduseks, et inimesed oskaks oma elavat pärandit hoida, on teadlikkus ja mõtestamine.
Tähistamaks konventsiooni ümmargust sünnipäeva postitasime vaimse kultuuripärandi teemalisi nupukesi Eesti Rahvakultuuri Keskuse sotsiaalmeedias (Facebook, Instagram). Nupukesed ilmusid alates küünlakuust kord nädalas aasta lõpuni. Mõtlesime sellest kui kommikausist peolaual, kus oli nii äratundmist kui ka üllatusmomenti. Ootasime oma armsatelt jälgijatelt ka tagasisidet kommentaaridesse – meil kõigil on ju elavat pärandit!

Loe konventsioonist lähemalt
https://rahvakultuur.ee/vkp/unesco-2003-konventsioon/

Teatavasti on vabariigi aastapäeva kodusel peolaual suureks lemmikuks traditsioonilised kiluvõileivad. Võib öelda, et vabariigi sünnipäev ja kiluvõileivad on lahutamatud. Tuleb tõdeda, et 23. veebruari hilisõhtul ei pruugi poest vürtsikilu isegi enam leida.
Miks me just kiluvõileiba armastame? See maitseb muidugi oivaliselt. Kas tead, mis ajast see traditsioon võiks aga pärit olla? Raamatust „101 Eesti toitu ja toiduainet“* võib leida infot, et kiluvõileibade traditsioon kinnistus Eestis sõjaeelsel iseseisvusajal, kuigi vürtsikilu söödi juba oluliselt varem. Kuna kilusuupisted olid populaarsed baltisakslaste pidulaual, levisid need ilmselt baltisaksa kokaraamatute kaudu ka laiemalt.
Mida Sina Vabariigi sünnipäevaks kindlasti lauale paned?

* Bardone, E., Kannike, A., Plath, U., Põltsam I. 2016. 101 Eesti toitu ja toiduainet. Varrak
Foto: Leelo Viita

Vastlapäevale järgneva tuhkapäevaga algas varakevadine 7-nädalane suur paast, mis eelneb ülestõusmispühadele ehk lihavõttepühadele. Kui eestlastel on vana traditsioon enne paastu lasta vastlaliugu, siis mitmetel rahvastel on kombeks pidada suuri karnevale, et enne paastu üheskoos pidutseda. Kristlikus traditsioonis, näiteks õigeusklikel, eelneb suurele paastule andeksandmispühapäev, mil palutakse ja antakse andeks. Kreekas minnakse paastu esimesel päeval loodusesse enda valmistatud tuulelohesid lennutama, mis sümboliseerib halva ära saatmist.
Kevadine paast on hea aeg enesevaatluseks, enesesse süüvimiseks ja meeleparanduseks. Suure paastu ajal ei sööda traditsiooniliselt loomset toitu. Toiduga kasinuse pidamine on aga üks osa paastust. Olulisem on vaimne paastumine ja puhastumine, enese läbikatsumine, andeks andmine. Oluline on piirata või loobuda sel ajal meile meeldivatest asjadest, mõnest halvast harjumusest, piirata halbu mõtteid. Paastu ajaks võib loobuda sotsiaalmeediast, internetist, nutitelefonist, telerivaatamisest, aga ka näiteks „töösse põgenemisest“, ajaviitmisest või virisemisest. Millestki loobudes teeme ruumi uuele, uutele võimalustele ja harjumustele. Suurt paastu nimetatakse sageli ka "hinge kevadeks."
Paastuaega sisse elamist toetab ka talvine lumine aeg. Looduses on hea leida sisemist vaikust, mis aitab nii mõtteid kui tundeid puhastada. Oluline on kindlasti tänulik meel ja tänulikkus.

Video: Leelo Viita